WARNING:" Some experts believe that the use of any keyboard my cause serius injury"

Tahtsin saada heaks kunstnikuks, aga proovimisel selgus, et polegi annet: pole kätt, mis tõmbaks joont ,ega ole silma ,mis paneks proportsioonid õigeks. Hädas haarasin kinni lihtsamast võimalusest, mis kompenseeriks käe kohmakuse ja ületaks isegi adnekust - ostsin fotoaparaadi ning hakkasin pildistama . Fotodel on kõik täne ,ehtne nagu elus. Mõned päris maalikunstnikud ei joonista ka enam ise,vaid teevad värviliste fotopiltide järgi - kopeerivad selle pintsli ja värvidega vineerile või lõuendile,sain tagantjärele teada. Tükk aega tundus mulle, et pildid , mis ma nüüd teen ,on kunst, sest katsusin teha nii kaunist kui saab.Ilu aga on kunstis pealmine, olin kuulnud. Siiski ei rahuldanud see kunst mind kaua. Kompositsiooniharjutusena olid nad rahustavad,selles mõttes oli kunsti tune endiselt olemas . Aga muu mis piltidel oli,ei tundnud enam eriti kunstina.Ei mõistnud,milles on asi. Tüdinesin peaaegu kõigest ,mis piltide seisis,olgu seal niiarmsad olevused või maastikud kui tahes. Nad tundusid piltidel liiga iseseisvana,ei hoolinud sugugi minust kui oma autorist ning loojast.Tuntsin ,et olen üleliigne,mul polnud osadust kõige sellega,mis piltidel seisis.Oliin nende ees justkui puupaljas,pidetu ning võõras.
Murest murtuna läksin sõbra juurde,kes mind ikka sellega on aidanud,et ta juures olen saanud olla,muud ei midagi. Vaikselt vaatasin tema selja tagant tema tööd ,tema maalimist. Täp-täilt,laik-laigult,kriips-kriipsult ehitas ta oma pilti; igas punktis peatus ta silm ja käsi, igat punkti sel pinnal tundis ja tunnetas ta kogu olemuse ja energiaga,kogu oma hinge-ja vaimujõuga. Nii kandis ta punkt-punktily iseennast sinna pildile: tema enese elu kandus pildiellu,lahustus selles ja liitus sellega. Ühtki punkti oma fotopiltidel polnud ma nõnda saavutanud,ühtki kriipsu nõnda läbi käies või kannatades jäädvustanud.Ma olin kõik võtnud valmilt,korraga,kergelt.Kunst on kannatamine.